Bye bye Vietnam!! Now, back to reality!

HAHAHAHAHAHHAHA HOMME SAAME KOJU, ei oskagi seda rõõmu sõnadesse panna. Polegi vist mitte kunagi elus niiiii niiii väga koju tahtnud.

Praeguseks on juba kopp ees sellest igal minutil üllatavast Vietnamist. See seljakoti otsas elamine polegi alati üks meelakkumine. Ja kuumus ja päike ei ole alati talutavad. Tüütutele igal nurgal midagi müüvatele kohalikele ei jaksa enam naeratada. Riis ja molluskid ajavad juba oksele. Pere, sõbrad ja Eesti suvi ootavad.

Tänaseks ongi meil terve Vietnam läbi uuritud-puuritud. Ma pole isegi Eestit nii põhjalikult näinud. Häbi-häbi. 

Häbi saime me Gretega ka Cu Lao Cham saarel tunda, nii et vähe pole :D Cu Lao Cham paradiisirannaga saareke asub Vietnami tsentrumis. 

Me läksime sinna Gretega kaks kätt taskus. Sularaha oli meil täpselt null ja ega me selle saare kohta suurt midagi ei uurinud ka. Teadsime ainult, et seal pidavat ilus rand olema ja juba järgmine päev kükitasime skuutri peal ja liuglesime paradiisi poole. Meie, nagu alati, olime ainukesed valged nähtused sel lapikesel. Sellel saarel asub kaks homestayd, kus turistid ööbida saavad. Kohalikud on oma kodudest teinud hotelli, mille tube nad turistidele välja üürivad. Meie kodu oli päis huvitav. Uksi polnud, akende asemel oli seinas auk, mis oli trellidega kaetud. Seinte peal jooksid minigekod ja kanad kaagutasid maja ees.

Õhtul korjas pereisa meie akna all puu otsast mangosid ja viskas neid meile aknast. Me pole mitte kunagi nii head puuvilja söönud.

 Elekter kadus tervel saarel kell 10 õhtul ära. Pere ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt. Mängisime seal terve aja ilma sõnadeta aliast. Kuidagi käte ja jalgade abil saime räägitud ka aga naerukrambid tegid selle natuke keeruliseks. See oli nii naljakas lihtsalt. Nagu neli ahvi keset saart, kes üritavad üksteisele midagi seletamatut selgeks teha. Sularahaautomaate seal saarel polnud. Kaardimakse oli seal üldse teise planeedi unistus. Ja siis me seal istusimegi Gretega, kaks kätt taskus ja mõtlesime, mis kuradi moodi me sealt saarelt ilma rahata ära saame, mis kuradi moodi me enda ööbimise eest maksame ja mis kuradi moodi on see võimalik, et mitte kumbki sellele ei mõelnud, et Vietnam ei ole Euroopa, kus iga nurga taga sularahaautomaat ilutseb. Nemad vist polnud pangakaarti varem näinudki. Pärast umbes kahte tundi näitemängu saime kokkuleppele, et pereisa tuli meiega koos linna, ostis meile laevapiletid ja viis meid pangaautomaati, kust me talle raha välja võtsime. Hea inimene ikka. Pidi kahe tita eest hoolitsema ja vaatama, et nad ikka maa peale tagasi saaksid ja sinna ära ei kõngeks. Me oleme ikka täielikud blondiinid. Mõned asjad ei muutu siin elus ikka mitte kunagi. Meid huvitas ainult see, et ilusasse randa ujuma ja päevitama saaks, kõik muu oli savi. Aga õnneks saimegi päevitada ja ujuda!! :D

Peale kilplaste seiklusi saarel peatusime mõneks ööd Hoi Ani linnas. Hoi An on ilus mereäärne linnake, paljude turistide peatuspaik. Õhtuti oli terve vanalinn turiste täis ja me tundsime ennast nagu kodus. Nii hea oli vahelduseks eurooplasi näha ja inglise keelt rääkida, mitte ahvikombel käsi ja jalgu plaksutada. Ka edaspidi oleme kohanud aina rohkem backereid, kes juba neljandat, viiendat, kuuendat kuud ringi tripivad. Kes üksi, kes kaksi. Naljakas on see seljakotiränduri elu. Ja isegi Vietnamis on neid nii palju. Põhjas kohtab neid väga vähe, aga mida rohkem Lõunasse jõudsime, seda rohkem backereid kohtasime. Kõige rohkem on siin iirlasi ja inglasi, prantslasi, sakslasi ja austraallasi. 

Hoi Anist suundusime edasi Nha Trangi. Siis me seda veel ei teadnud, aga Nha Trang on venelaste poolt okupeeritud mereäärne kuurortlinn. Teekond bussiga siia oli 550 km pikk, mida sõitsime 13 tundi mööda auklikke, käänulisi teid. See oli üks kohutavamaid öid meie elus. Kõigepealt ootasime bussi, mis saabus neli tundi lubatust hiljem. Kui lõpuks bussis kohad sisse võtsime ja magama jäime, peksti meid üles ja visati lihtsalt bussist välja. Olime võib olla umbes 20 minutit sõitnud. Keset täielikku oblastit pandi meid maha. Gretet, mind ja kahte prantslast. Mõtlesime, et nüüd tuleb küll kuskilt põõsast kaubik ja viib meid seitsmeks aastaks metsa. Küsida me midagi ei saanud, nad heal juhul vastavad sulle vietnami keeles. Nojah, eks me siis ootasime seal oblastis. Lootsime, et ehk tuleb millalgi uus buss. Kuskilt kaugelt kuulsime kõrvukriipivat Vietnami rahvustümpsu ja sead röhitsesid põõsastes. Umbes 40 minuti pärast tuli meile uus buss järgi. See oli puupüsti rahvast täis, kõik kohalikud. Meile oli jäetud koolipoisi paharettide istmed kõige tagumises reas. Istusime kõik neljakesi nagu kilud karbis. Me ei jaganud enam eriti biiti ja üritasime magama jääda. Keset magamist tõusime kõik neljakesi õhku ja lendasime suure matsuga vastu istet, põrutasime räigelt seljad ära. Hea, et peaga bussi katusesse sisse ei sõitnud. Bussijuht otsustas basseinisuurusest august lihtsalt lampi üle kimada. Kuristik oli 1 meetri kaugusel. Ma ei tea, mis neil siin arus on, inimese moodi nad küll ei sõida. Terve tee olime tõsises surmahirmus. Me pole vist kunagi oma elude eest nii palju kartnud kui seal bussis. 

Kohale jõudes jalutasime oma hotelli. Bussijaamast hotelli jalutamine on alati omaette seiklus. 13 tundi surmahirmu käes piinelnud võõrasse linna jõudes ei suuda me kohe üldse mitte neid kauplejaid kannatada. Iga kahe meetri tagant pakuvad sulle mootorratast või ujumisrõngaid, päikseprille ja mütse, sealiha ja kanavardaid. See on lihtsalt nii kohutav. Lihtsalt ei lasta elada :D

Võõras linnas tiirutame vahepeal sada korda edasi-tagasi, enne kui õige koha üles leiame.Kui liiga ära väsime ja enam mitte midagi aru ei saa, tuleb lihtsalt tänavale maha istuda ja paar õlle võtta :D :D Kui hotelli jõuame, siis lihtsalt lendame voodisse ja kahe sekundi pärast magame nagu notid. 

Nha Trang on ilus, üpris suur linn. Rannajoon on pikk ja rand ilus, vesi on hästi mõnus, jahe. Palme on palju ja restorane-klubisid veel rohkem. Venelased on selle linna ära okupeerinud. Me ei saanud vahel aru, kas oleme Venemaal või Vietnamis. Restoranide ja hotellide sildid on vene ja vietnami keeles. Poemüüjad ja ettekandjad räägivad vene keelt. Kui restosse astume, ulatatakse meile kõigepealt venekeelne menüü. Rannas jagavad venelased flaiereid ja kutsuvad meid kluppi. Ma ei tea,mis riik see Vietnam selline on. Mitte ükski riik ega koht pole mind mitte kunagi nii palju üllatanud. Põhjas olles arvasime, et ei hakkagi siin üldse turiste nägema. Üks oblast teise otsas. Hanoi meenutas rohkem loomaaeda kui asustatud (pea)linna. Keskel tunneme ennast venelastena 

ning kui randa jõuame, avastame ennast üldse Hawaiilt. Bussis tahetakse ära tappa ja tänavatel jalutada ei lasta. Lõunas müüvad kohalikud isegi paatidel riideid. Hotellis jällegi koheldakse sind nagu Ameerika presidenti. Confused.

Peale Venemaad suundusime Muinesse. Muine on väga huvitav linn. Seal on kõrb ja rand, liivakaljud ja mäed, ojad ja jõed. Kõrbes möllates kõrvetasime jalatallakesed ära, kõndisime nagu kuumal sütel. Ja isegi keset kõrbe ilmus kuskilt liiva alt väike poisike välja ja hakkas meile plastikkelku müüma, millega liivamäelt alla veereda. Vaesed lapsed, juba viieaastaselt peavad kauplema hakkama. Ime, et hotellitoas voodi alt veel mõnda tädikest välja pole ilmunud, kes oma öösärke meile pähe määrida tahaks.

Muinest edasi suundusime Ho Chi Minhi. Ho Chi Minh on Vietnami suurim linn. Siin elab 9 miljonit elanikku ja seitsmel miljonil on mootorrattad. Tänavad on nagu suured mootorrataste mered. Linn on suur ja crazy. Puhtam kui Hanoi aga mitte puhas. Turiste on palju ja siblimist veel rohkem. Peatusime seal ainult üheks ööks, sest aeg ei andnud asu. Ho Chi Minhist edasi suundusime Mekong Deltasse. Sõitsime Mekong jõe peal kohalike paatidega, hobustega, ratastega, külastasime nelja saart ja kookosevabrikut, meisterdasime kookosekomme ja kuulasime kohalikku kontsertit. Mekong jõgi on 4909 km pikk ning algab Tiibetist, voolab läbi Hiina, Burma, Laose, Tai ja Vietnami Lõuna Hiina merre. Kohalikud müüvad Mekongil oma kraami paadikestel. Puuvilju ja riideid, kujusid ja küünlaid, viirukeid, vihmakeepe, liha ja saiakesi. Isegi paatidel elutseb turg. Naljakas on see turukultuur siin ikka.

Vihma pladistas nii, et vähe pole. Aga ega me suhkrust ka tehtud ei ole. 

Eile lendasime Ho Chi Minhist tagasi Hanoisse. Hanoi on täpselt sama kuum ja niiske, kui neli nädalat tagasi. Seiklesime täna jalgsi terve Hanoi läbi, kuna unustasime ära, millisesse hotelli me oma seljakoti jätsime. Esimesel päeval Hanois otsustasime ühe suure seljakoti Hanoisse jätta, sest meil oleks olnud mõttetu neid kõiki tosse, teksapükse ja pusasid, mida ma endale Austraalias ahnelt kuhjasin, kaasas kanda. Aga täna Hanoisse tagasi jõudes unustasime ära, millisesse hotelli me oma koti jätsime :D :D Tatsasime nagu kaks peata kana keset Hanoid ja otsisime oma seljakotti taga. Peale kümnes erinevas hotellis küsimas käimist sattusime õigesse hotelli ja saime kotigi tagasi JUHHHUUUU. Nüüd passime Hanoi lennujaamas ja ootame lendu Moskvasse. Grete magab mu kõrval nagu nott, üks väike Hiina plikatirts hüppab siin kõrval ja tantsib. Hästi armas on ta.

Toss on juba suhteliselt väljas ja peale "puhkust" Vietnamis kuluks küll topelt puhkus kodus ära. Aga suvel saame puhata küll ja veel, ainult nädalavahetusteti hakkame oma ärikest ajama.

Vietnam on ikka nii crazy riik ja nõrganärvilistel väga ei soovitaks siia tulla (mitte, et meie just väga mittenõrganärvilised oleksime). Siin näeb palju rentslielu ja rõvedust, koledust ja mustust, tänaval ringi jooksvaid rotte ja kahe pöidla suuruseid prussakaid. (Grete rentslis)

 Austraalias on jube lihtne reisida, turistiinformatsioone leidub igas linnas lausa mitu ja kõik on abivalmid, vastavad kõikidele su küsimustele ja annavad isegi rohkem informatsiooni, kui tahad või vajad. Vietnamis on kõik vastupidi. Turistiinformatsioone kas pole üldse või on ainult sellised, kus ei räägita inglise keelt. Ise peab kõik välja uurima ja arvutama. Kohalikud valetavad sulle tihti, et endale raha teha. Lennujaamas öeldakse näiteks, et linna ei saa bussiga, ainult taksoga. Kuigi täpselt taksoputka kõrvalt läheb linna buss, mis on täpselt viisteist korda odavam kui takso. Tingima peab palju ja tagasiantud raha alati kümme korda üle lugema. Grete ja tema raha lugemine on siiamaani next level, tema kätte ei saa mitte ühtegi rahatähte anda :D :D Eile ostsime jäätist. Jäätised maksid kokku 30 000 dongi. Grete võtab rahakotist 10 000 ja ütleb mulle: " sellest ma pean 70 000 tagasi saama, eks?" No nii naljakas lihtsalt. Üks kord annab poemüüjale 300 000 asemel kolm miljonit ja järgmine kord 30 000 asemel 10 000 ja tahab veel 70 000 tagasi saada. 

Valge turist võrdub vietnamlaste jaoks rikas turist ja enamus kohalikke näevad sinus ikkagi ainult raha. Samas on paljud vietnamlased meeletult sõbralikud ja siirad inimesed, head ja ausad. Vietnam on lihtsalt nii kirju ja mitmekülgne, hullumeelne riik! Põhjalik reis Vietnamis on päris rets. Aga siiski, hing on täis kirjusid elamusi ja unustamatuid seiklusi, mida ei anna mitte millegagi võrrelda. Ja õnneks on Gretega on nii lihtne reisida. Me ei pea kahe eest mõtlema, sest mõtleme niikuinii täpselt samamoodi ja kui üksteisele närvidele hakkame käima, saame teineteist sõimata nii palju, kui tahame. 

 

Koju jõudes viskame vist küll seljakotid kapi nurka ja ei korja seda sealt nii pea üles. Aga ei teagi, kuidas selle Eesti elukesega harjuda suudan. Võib olla hakkan rimis piimahinda alla tingima ja ei näe enam valgusfoore ega liiklusmärke ja lähen telgiga metsa magama :D :D Oma tuba tundub küll praegu täieliku luksusena!! Kartulisalat tundub veel suurem luksus. OMG tahan juba kartulisalatit. Ja normaalselt kahvliga süüa, mitte pulkade otsast kahte riisitera hammustada.

Okei ma jään siis ka magama, ega ma Gretest halvem saa olla. Ja ainult kaks lendu ongi vaja veel üle elada (omg kui palju ja kui pikad) ja siis ootabki juba home sweet home. 

Head jaani kõigile ja tahaks loota, et jaanipäeval lund sadama ei hakka :D

Vsjo, aitab kah. Enough is enough, end of blog! Aitäh, et lugesite, järgmiste reisideni!!

Issanda loomaaed on tõesti kirju!

Tsauuu

Kriban teile paar reakest meie senistest seiklustest Vietnamis. Nüüdseks on meie reis poole peale jõudnud, kaks nädalakest on aega veel seda imeilusat tsirkust, loomaaeda ja hullumaja avastada. Vietnam on lihtsalt nii naljakas (ma ei osanud sobivamat sõna valida) riik. Iga päev näeme ja kogeme midagi, millele õhtul meenutades jälle naerukrampides tagasi vaatame. Loomulikult on meeletult ka mustust ja isegi rõvedust, pealetükkivust ja koledust, aga ka tohutult ilu ja sõbralikkust, lahkust ja headust. Kontrastid on siin meeletud ja elu veereb sõna otseses mõttes seinast seina. Ühel hetkel hoiame me oma nina kinni, et selle kohutava haisu kätte, mis linnas ringleb, mitte ära surra, samal ajal peletame teise käega müüginaisi endast eemale ja tatsame õhuta linnas läbi prügi ning teisel hetkel seilame juba seitset merd kaljude vahel (Halong Bay on üks seitsmest maailmaimest) vaatame tähti ja naudime tipptasemel teenindust.

Alustasime oma trippi Hanois, kus peale pikka pikka üüratut aega Gretega kokku saime. Peale natukest aega ulgumist juba mölisesime üksteisega ja kaklesime, siis jälle ulgusime ja naersime. Nagu ikka, kõik täpselt samamoodi.

Lennujaamast väljudes saime me tõelise šoki. Ma mõtlesin, et veedan selle kuu aega vist lennujaamas õhukonditsioneeri all kükitades. Nii kohutavalt palav ja niiske nagu lamaks aurusaunas. Sel päeval oli kraade umbes 40 ja niiskus tegi selle kõik sada korda hullemaks. Tuuleiil meenutas kuuma fööni. Kaks sekundit õues tegi terve keha täiesti higiseks, juuksed läbimärjaks ja õhku ei tulnud mitte kuskilt poolt juurde. Kohalikud ümbritsesid meid oma kaameratega, valge inimesega oli ju vaja pilti saada. Järgmisel hetkel tõmmati meid juba taksosse. Takso oli lahtine, ilma usteta, kott rippus mööda maad, magamiskott lohises vastu asfalti. Takso sõitis umbes 110ga maanteel. Elu jooksis silme eest läbi. Maantee kõrval jalutasid lehmad, teed ületas siga. Elumajade ees jalutavad kanad ja naised müüvad tänaval toorest liha (lauspäikese all, 40kraadises kuumuses). Takso valib auku, kuhu sisse sõita. Üks suurem kui teine. Turvavöid pole. Liiklusmärke pole. Sõida, kuidas tahad, kus tahad, kui kiiresti tahad. Ausalt öeldes oli meie esimene päev Vietnamis pigem nagu ellujäämiskursus, mille õnneks edukalt sooritasime. 

Hanoi kesklinn on kõige kaootilisem paik, kus me kunagi käinud oleme. Jalutada ei ole seal võimalik. Naised tulevad ligi, teevad sulle oma lehvikuga näole tuult, jooksevad sulle järgi kui lehvikut ei osta ja mölisevad omaette Vietnami keeles samal ajal kui meie nende eest ära jookseme. Järgmisel hetkel topib sulle keegi saiakesi näkku, teine mutt topib sulle samal ajal päikseprille pähe, viskavad sulle kaelakotikesi kaela, taksod tiirlevad su ümber ja üritavad sind taksosse tirida, lapsed vahivad sulle kutsikasilmadega otsa ja kauplevad sulle pärleid, kõik lihtsalt vahivad sind suurte silmadega ja suu ammuli, teevad pilti ja kommenteerivad omaette, räägivad sinuga sotapota keeles, millest lihtsalt parimagi tahtmise juures ei ole võimalik aru saada. Hommikul kell viis teeb terve linn hommikuvõimlemist, mutid jooksevad ja grupid tantsivad. Pingi peal üürgab stagnaaegsest raadiost Vietnami rahvustümps. Kõik venitavad ja mediteerivad, teevad üksteisele massaazi. Tänavad haisevad, õhk ei ringle. Keha on kogu aeg niiske ja must. Tänaval kaob söögiisu täiesti ära, surnud sead on inimestel rollerite peal, kanad on puuris ja tänavatel müüakse kõike toorest lihast kuldkettideni. Toiduhais on kohutav. Liiklus on omaette seiklus. Kui sa jääksid ülekäigurajale ootama, et keegi sind üle tee laseks, siis sa jääksidki sinna kõngema. Astu teele ja miljon rollerit kimavad sinust ise mööda. Kui alla jääd, siis, noh. Too bad. Selline naljakas natuke on see Hanoi eluke. Issanda loomaaed pidavat kirju olema, eks ta vist olegi. (See tädike veab vist ratta otsas tervet oma elamist)

Järgmisel päeval sõitsime me sealt madhousest minema, Sapasse. Sapa on väike mägikülake Põhja-Vietnamis. Peale seitsmetunnist bussisõitu Hanoist Sapasse olime me nii õnnelikud, sest saime bussist väljudes hingata. Õhk Sapas oli värske ja mõnus, temperatuur paras, täpselt nagu Eesti suvi. Sapa on üks ilusamaid paiku, kus me kunagi käinud oleme. Väike mõnus külake keset mägesid. Matka seal, kus süda lustib. Linnas on palju mõnusaid välikohvikuid ja restorane, isegi üks klubi. Tutvusime sealsete kohalikega, kes meid matkama viisid, enda kodu ja pere meile tutvustasid ja nende sealsest elust rääkisid.

See oli tõeliselt unustamatu kogemus. Kohtusime paljude väikeste lastega, kes mängisid paljajalu ja räbalate riietega veejugade all, tegid kividest ja puuokstest kujundeid, vedasid üksteist vanaaegsetes kärudes ja jooksid ringi. Nii tore ent samas kuidgi kurb oli neid jälgida ja mõtiskleda, kui erinev on nende ja Euroopa laste lapsepõlv. Neil ei ole siin mitte midagi, isegi puhtaid riideid mitte. Nad naeravad ja on nii siirad, südamlikud ja armsad. Emad on tavaliselt päevad läbi kas riisipõllul või müüvad tänavatel oma tavaari ning tihti hoiavad seetõttu umbes viieaastased lapsed oma väikest üheaasast venda või õde. Neil ei ole justkui mitte midagi, samas on neil kõik. Paradoksaalne, kas pole?

Poole matka peal tulid vastu meile viieaastased tüdrukud kitsekarjaga, nemad olid karjajuhid. Nende lapsepõlv on täiesti öö ja päev eurooplase omaga. Aga kes ütles, et nende oma on halvem? Vastupidi. Mõneti on nende elu kordades parem, sest nemad ei vahi päevad läbi arvutiekraane ja hoolivad üksteisest.

Järgmisel päeval rentisime Gretega Sapas rollerid, et nendega linnapeal ja mägedes ringi kimada. Teed olid mägedes nii käänulised, et kuku või kuristikku. 90kraadised kurvid ilma teepiirdeteta ja all ootab võimas sügav kuristik. Normaalses konditsioonis rolleritega on seal huvitav sõita, aga Grete rolleril lõhkes mäe tipus rehv. Täiesti võimatu oli kuskile keerata ja juhitavus oli natuke võimatuvõitu, päike paistis ka lagipähe ja meil mõlemal jooksis juba elu silme eest läbi. Kuidagi moodi, ma tõesti ei tea, kuidas, sai Grete sealt 2km/h kiirusel alla veeretud, aga see oli kohutavalt hirmus. Mina vist kartsin rohkem kui tema ise. Oleks mina pidanud katkise rolleriga alla tulema, pikutaksin ma siiani seal kuristikus, kossid taeva poole. Aga Grete on master, ta ei kuku.

Sapast edasi suundusime Halong Baysse, kruiisitasime seal kaks päeva lukslaevuksesega. Seilasime kaljude vahel ja nautisime printsesside elu, kellel kõik ette-taha ära tehakse. Tavaliselt meeldib meile kõik ise organiseerida, aga sel hetkel me ei jaksanud enam. Lasime endale kõik ära organiseerida, kajakki matka, koobaste ja pärlifarmi külastuse. Saime neli korda päevas süüa, õhtul karaoket laulda ja tekil tähti vaadata. Väga mõnus oli Halong Bays ja see paik on tõelielt piltilus. Saime palju ujuda ja lihtsalt lõõgastuda. Halong Bay on ühtlasi ka üks seitsmest maailmaimest. Ja väga irooniline ja kurb on see, et paljud kohalikud ei ole saanud Halong Bayd näha, kuna külastushinnad on tänu meeletult suure turistide tungluse tõttu laes.

Meie kajut laevukesel. Akendega ja puha. 

Eile jõudsime me meie neljandasse sihtkohta, Huesse. Hue on Vietnami kultuuripealinn Kesk-Vietnamis. Bussisõit siia kestis 13 tundi. Magada polnud meil seal võimalik. Nii kui silmad kinni panime, lasi bussijuht jälle kellelegi täie rauaga signaali, pani gaasi põhja, kihutas enda ees olevast rekkast mööda ja samal ajal kihutas omakorda meie bussist teine suur reisibuss mööda. Teedel paikneb auk augu otsas, hoia või pead kinni, et see minema ei lendaks. Vahel on selline tunne, et buss veereb ainult kahel külgmisel rattal, täiesti kaldus, nägu vastu akent. Turvavöödest võid ainult und näha. Vietnamlased, need ei teinud teist nägugi, magasid nagu notid. Meie Gretega saime tõsiselt ka krambid. Mina ei suudaks nii hullumeelse loomaaia eluga mitte kunagi harjuda. 

Kohale me imekombel ikkagi jõudsime ja Hue on ilus ja armas linnake. Siin on palju templeid, jõeäärne ööturg ja ilus valge liivaga rand. Täna kimasimegi rolleritega randa ja käisime kolm templit läbi. Liiklus üllatab ikka ja jälle iga päevaga. Täna oli ühe rolleri taha kaks elavat siga seotud. Rannas oli mõnus, vesi oli jahe ja inimesi vähe. Turiste on siin üldse väga vähe näha. Heal juhul mõnda üksikut kohtab päeva jooksul. Aga samas, kes see ikka rentslitesse puhkusereisile tuleb. Meile meeldivad rentslid. Tahame näha elu ja kultuuri, mitte hotelle ja restorane. Meid need viietärni kuurortid ei rahulda. Homme liigume edasi Qu Lao Cham saarele, kus kavatseme natuke pikemalt peatuda. Hakkab juba väga ära tüütama see pidev kauplemine ja linnas mitte liikuda saamine, pildistamine, liigne tähelepanu ja kuumus. Kükitame viis päeva palmi all ja siis seikleme edasi. 

Tänavatoit on siin odav aga mitte eriti maitsev. Riisi pakutakse hommikusöögi ette ja peale. Nuudlisupp, Pho, on vietnamlaste rahvussupp, mida nad söövad hommikusöögiks. Suhteliselt maitsetu supp, aga midagi hullu ka pole. Nuudlitega pakutakse siin alati kapsast. Liha pole väga hea maitsega. Spring rollsid ehk kevadrullid on ka üks vietnamlaste rahvusroogadest. Palju süüakse ka mereande ja krevette, mis on väga maitsvad. Turistidele on siin rajatud palju Euroopa restorane. Nendes pakutav toit on hea, kodune, aga hind on kolme- või neljakordne. Alkohol on odav. Õlu maksab umbes 30 eurosenti ja 700ml viina 3 eurot. Cocat ja fantat kulub siin rohkem kui toitu. Gretele coca, mulle fanta. Puuviljad on super maitsvad ja odavad. Tänaval peab kauplema palju. Õnneks tuleb meil Gretega see hästi välja. Kaupleme alati nii kaua, kuni nad järele annavad. Kui nad meie pakutud hinnaga nõus ei ole, siis jalutame minema ja nad jooksevad meile järgi ja annavad lõpuks ikkagi alla. Ega nad siis enam sõbralikud pole, pigem vihased, aga peaasi, et kõike võimalikult odavalt saaksime. Rahal hoian mina silma peal. 1eur võrdub 25 000 dongi ja Grete ei jaga ikka veel biiti. Eile pidime poes toidumoona eest kolmsada tuhat dongi maksma ja Grete annab poemüüjale lihtsalt kolm miljonit :D :D Ma ikka jätan endale raamatupidaja rolli, Grete on see-eest hea orienteeruja. Ma pööran alati valelt tänavalt valele poole, Grete teab alati täpselt, kuhu minna. Kõik on balanseeritud ühesõnaga. (Kui päeval midagi väga kahtlast endale sisse oleme söönud, siis sööme õhtuks söetablette)

Nüüd heidame magama, liiga palju kuumust ja sagimist tänasesse päeva. Peale magamist lähme vaatame, kuidas see ööelu siin Hues välja näeb. Eile jalutasime ühest lahedast klubist ja restoranist mööda, lähme vaatame järgi, kas on tegelikult ka sama lahedad, kui paistsid.

Naljakas on mõelda, et meil, eurooplastel, on võimalus reisida ja näha teisi kultuure, avastada loodust, kohtuda kohalikega ja õppida neilt. Meid ei takista mitte miski. Aga vietnamlastel ei ole mitte kunagi sellist võimalust. Neil lihtsalt ei ole sellist raha. Keskmine vaesuses elav Vietnamis teenib 40 eurot kuus. Nad elavad hurtsikutes ja toitu toovad põllult. Lastel on limiteeritud juurdepääs haridusele ja nad on maailmast justkui kõrvaldatud. Kurb. Ma olen nii õnnelik, et sündisin eestlasena ja meid ei saa takistada mitte miski. Paljud ei saa mitte kunagi näha mitte midagi muud kui oma kodumaad või isegi kodulinna, koduküla. Kurb. Ebaaus. Aga elu polegi aus vist?

Olge ikka ja alati positiivsed, vaadake alati head ja halva juures pigistage silm kinni! Ärge unustage: life is beautiful! Lõpetuseks tervitused kanepipõllult!

Vsjo poka silm vajub kinni!

Adios, Australia! It has been a pleasure! Vietnam, in all your madness, PLEASE keep us alive!

Helloooo

Jesus christ, täna on mu eelviimane päev Austraalias.. Ma nüüd kohe ei oskagi otsustada, kas nutta või naerda.. Üritan need 9 kuud (mis tunduvad nagu 9 aastat) kuidagi kokku võtta, aga ei oska eriti kuskilt alustada..

Päris soe ilm on täna. Sõin hommikul sushit ja printisin Vietnami lennupiletid välja. Tegin viisa jaoks passipildid (no eks ikka jäävad ju sellised asjad viimasele hetkele). Ostsin uue kleidi, pesin pesu. Andsin kajakatele saia. Hiljem seletasin ühele Hiina mutikesele, millise trammiga turule saab (ma olen Hiina muttide magnet, ausõna. Kuskilt suudavad nad alati mu teele hüpata. Ta oli nii naljakas, hästi kahju tast, paabulinnu soenguga). Jätsin oma lemmik tänavamuusikuga, pisikese, alati naeratava näoga vanapapiga, hüvasti. Poetasin ta maas lebavasse mütsikesse viimast korda kopikaid ja ütlesin, et ta oli mu lemmik papike. Ta vist rääkida ei oska või ma ei tea mis värk oli, tal suu kerkis lihtsalt veel rohkem kõrvuni ja mängis rahulikult edasi. Ta vist ei saanud aru, mis ma ütlesin. No niiiii armas papi lihtsalt, ma ei suuda. Kohe näost näha, et ta on täis headust. Tõmbasin paar uut laulu telefoni, et Vietnamis midagi kuulata ka oleks. Gretsu ostis meile kaasaskantavad kõlarid reisu jaoks ja puha. Saab ikka igal pool korralikult tümpsu kuulata jesss. Haha, raudselt jalutame tänaval nagu vanad ossid oma kõlariga. Jaa nüüd kirjutan ma juba mingit mõttetut mola, sest ma ei oska mitte kuskilt alustada. Olgu olgu, üritan. Üritamine on juba pool võitu!!!!!!!!! At least, that's what they say....Aga tahaks ikka tervet võitu, mis ma selle poolikuga ikka peale hakkan.

Need 9 kuud on lihtsalt nii meeletult lahedad olnud. Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas see võimalik on, et kõik nii hästi ja sujuvalt läinud on, see ei tundu eriti reaalne olevat. Alati kartsin, et nüüd peab kindlasti midagi valesti või halvasti minema (ptui ptui ptui), sest see ei tundu eriti võimalik olevat, kui tore siin on olnud ja kui kirjud mälestused ja megalaheda kogemuse ma endaga kaasa võtan. Aga eks ta siis vist ole ikka võimalik. Kõik on võimalik.. Peaaegu. Seda kõike on sõnadega võimatu seletada ja kirjeldada, nii et pettuma peate te niikuinii. Sest tegelikult oli kõik kirjeldatust sada korda lahedam ja ilusam, aga minu sõnavaras ei eksisteeri (veel) selliseid sõnu, millega saaksin oma tunded ja kogemuse sajaprotsendiliselt teieni tuua. Sorri. (Ja ärge nüüd arvake, et ma siia uhkustama tulin. Lihtsalt jagan teiega oma rõõmu..)

Nende 9 kuu jooksul töötasin ma kokku viies erinevas kohas ja külastasin nelja osariiki seitsmest. Queensland, Põhja-Austraalia (Northern Territory) ja Tasmaania (Austraaliale kuuluv saareke Ida-Austraalia lõunakaldal) jäid külastamata. Lääne-Austraalia (WA), Lõuna-Austraalia (SA), Victoria (VIC) ja NSW said korralikult läbi kammitud. Voib olla saab nägemata kohad veel kunagi tulevikus läbi kammitud. Aga ainult siis, kui ma kuskilt miljoni võidan. Miks bingo loto ei võiks mulle lihtsalt miljonikest kinkida. Kui võimalus on antud.. Milles küssa. Jään ootama. Kõik pidi ju võimalik olema..

Alustasime oma teekonda Gretega Lääne-Austraaliast (WA), kus töötasime 3,5 kuud lehmafarmis. (See pilt on tehtud meie teisel päeval seal farmis. Appi, see oli nagu eile. Käisime Gretega piima toomas...

Kuu aega hiljem liitus meiega ka Eliise. WA on nendest neljast osariigist minu lemmik. See on palju vähemrahvastatud kui idakallas. Seal leidub metsikult palju pikki puutumata rannajooni ja ilusat, puhast loodust ja MEGALT palju kängurupoisse. Esperance (väike linnake WA lõunakaldal) oma paradiisirandadega on üks mu lemmik paiku Austraalias. Seal lumivalge liiva ja helesinise kristallselge veega randades peesitades mõtled lihtsalt, et just täpselt selline peabki elu olema ja soovid, et sul oleks võime aeg seisma panna.

Samuti on Margaret River oma surfilainete ja surfaritega omaette paradiis. Paljude ida-austraallaste unistus on reisida WAsse ja neid imelisi randu külastada. Palm Beachil (home and away rand Austraalia idakaldal) kohtasime palju surfareid, kelle unistus on Margaret Riveri surfirannas reivida (ehk surfata). Inimesed WAs on hästi chillid, palk on WAs kõrgem kui idas, kuid ka elu on kallim. Perthi sattusime vaid ühe korra, kuid siiski jättis ta meile superhea mulje. Väga ilus ja puhas linn, ning seal on võrreldes idakaldaga nii vähe asiaate. 

(Ma tean, et hiinlast asiaadiks nimetada on sama rumalalt üldistav kui sakslast eurooplaseks tembeldada, aga selle portsu hiinlaste sisse siin hüppavad vaid mõned jaapanlased, vietnamlased, indialased ja tegelikult kindlasti ka paljud teised rahvused, keda ma kahjuks ei oska (veel) näo järgi eristada. Aga 90% nendest on hiinlased. Excuse me, teie kõik, keda siin postituses asiaadiks tembeldan aga te võite mind vabalt eurooplaseks kutsuda, i wouldn´t mind) 

Sydneys või Melbournes ringi jalutades näedki ainult asiaate ja imestad omaette, et miks sa juba hiina keelt ei oska, kui kõik su ümber ainult seda puristavad. Ausõna.

Esimeses lehmafarmis WAs oli meie töö kõige vähem töö moodi, sest elasime sealsamas farmis, kus töötasime. "Tööle" minna oli vaid mõnikummend meetrit ja see töö ja elu oli seal kõik nagu ühes tükis. Tavaliselt ikka lähed tööle ja tuled töölt koju ning töö-ja vaba aeg on kaks erinevat asja, aga seal oli kõik kombineeritud. Ma ei tea, kas saate aru, aga see oli seal lihtsalt nagu elu, mille eest palka saime. Tööd tegime ikka ka, aga rohkem ikka nagu puhkasime. Kui ma praegu seda aega seal meenutan, siis pigem tulevad ikka meelde need pidevad sõidud Margaret Riveri, Busseltoni ja Pembertoni vahel, rannas suplemine, shoppamine ja niisama chillimine. No ega see lüpsmine päris ära ka ununenud ei ole aga laibaks me ennast seal kohe kindlasti ei töötanud. Omaette kogemus oli igal tööpäeval 3.40 ärgata ja mina läksin iga päev umbes kell 7 õhtul magama. Grete ja Eliise ikka vatrasid seal kauemate õhtutundideni, ma olin kõige varajasem kustuja alati (nojah, olen siiani). Aga mulle vist lausa sobis see. Vabadel päevadel ärkasin ka kell pool 5 ja hakkasin Gretet tüütama. Kui ta liiga närvi laks, siis jätsin ta ikka rahule ja kella 10ks, kui tema üks kord oma silmakesed lahti jõudis teha, olid mul juba kõik toimetused tehtud. Aga lahe oli seal. Ma ei tea, kas lehmade lüpsmises üldse on võimalik midagi ekstreemselt huvitavat olla, aga igav ei olnud ja meile Gretega meeldis. Me vist ei kuulu üldse pealinna, ikka maale. Sündisime vist lihtsalt valesse linna... Samas, Grete elabki põhimottelist maal :D Linnas on stressi miljon korda rohkem ja silme eest on 24/7 kirju. Samas, kui võrrelda Melbourne või Sydney elu Tallinna omaga, on see ka nagu öö ja päev. Nii et, Tallinn on selle kõige kuldne kesktee ehk võitja ehk the best of the bestest ehk elagu Tallinn jessssss. Kõige toredam maal elamise juures on minu arvates see, et sa saad ennast kohe välja elada ja ei pea liigselt esiteks oma välimuse, teiseks teiste arvamuse ja kolmandaks miljoni muu asja pärast muretsema. Nagu puhkus 24/7. Linnas klientiteeninduse valdkonnas lihtsalt ei saa ennast klientide peal välja elada, isegi kui väga tahaks. Pead ennast ikka natuke rohkem vaos hoidma, kui endast täiesti segase inimese muljet jätta ei taha. Lehmade peal võid ennast ikka välja elada, neid ei huvita. Aga äkki huvitab?????? Andke andeks, lehmad, kui teile vahel natuke rohkem sõimu tuli, kui te väärt olite. Vasikad, teie andke ka andeks. PLIS. Vaadake kui nunsaaaaaaaaaaaaad!!

Lüpsinaiste elule järgnes meie metsik roadtrippi läänest itta. See roadtripp oli kõige lahedam osa siin Austraalias veedetud ajast!! Nii nii palju pulli sai meil viiekesi oma falconikeses ja hing ja süda ohhetasid ja ahhetasid kõiki neid ilusaid paiku avastades. Vahel ma ikka vaatan neid pilte ja imestan, kuhu kuradi kohta me kõik oma kodinad toppisime. Meil oli siiski ainult üks pagasnik ja viie inimese kotid (igaühel vähemalt kaks kotti) pluss veel telgid+magamiskotid ja potid-pannid ja ma ei tea, mis kõik ebavajalikud tarbed veel.

See oli ikka üks imeauto, ma ütlen. Selle kuu aja jooksul nägime me niiiii palju ilusaid kohti ja peale meie roadtrippi ei suuda ma enam eriti imestuda ilusat vaadet või kohta nähes, sest kohe tulevad meelde need Esperance paradiisirannad, Great Ocean Roadi ookeaniäärsed kaljud, Blue Mountainsi dzungellikud maed, Lõuna-Austraalia täiesti puutumata tühermaa, päikeseloojang ja hullumeelsed suplused Palm Beachi rannas ja öine Sydney ooperimaja ümbrus, ja need olid kõik sada korda ilusamad kui mistahes teised kohad. OMG kui pikk lause tuli. Need ilusaimad hetked jäävad mu mällu vist igaveseks. Pildistasin oma ajukesega need ebanormaalselt amazing kohad ja loodan, et nad sealt veel niipea ei kao. Ja teate, need mälestused ja lõbus aeg nii toredate inimestega teevad need kohad ja pildi mu ajus veel mitu mitu korda ilusamaks. Aitäh Grete, Eliise, Maia ja Merka selle elutripi eest! Juba ootan meie eurotrippi järgmisel suvel!!

Aga ega me selle tripi ajal mingit printsessielu ka ei elanud ja ega me 6000km ka paradiisis ei sõitnud. Võib olla 500km 6000st oli paradiis. 5500 km oli pikk sirge asfalttee, vahel pime vahel valge, vahel käänuline, vahel sirge, vahel naerune, vahel nutune.

 Vahepeal läks seal autos ikka päris crazyks kätte ära ja üleüldse igasugused crazyd juhtumid külastasid meid päevast päeva. Ühel hommikul ärkasime oma telgiga näiteks keset ookeanit, sest öösel oli vesi nii palju tõusnud ja seilas meid koos meie majakesega lainetesse....Vahel läksime salaja kellegi suvalise aeda ja panime oma telgi püsti (sest pimedaks läks nii kiirelt ja me ei julgenud edasi sõita). Üks mutike käis meid ühel õhtul enda aiast oma kaikaga ära ajamas. See oli niiiiii naljakas lihtsalt. Ta lihtsalt pistis oma pea meie telki ja karjus, et kaduge minema mu aiast, te lollid backpackerid. Me tegime natuke kurvemat kutsikanägu ja lihtsalt üritasime kõigest väest mitte naerma hakata. Õnneks tuli meil see imekombel mõneks minutiks siiski välja ja kahe sekundi pärast lubas ta meil tema hüvesid, ehk aeda, telkimisplatsina kasutada.

Seal samas aias meid see mutike noomitamas käiski. Meie sõitsime maanteel ja nägime muruplatsi, panime telgi püsti ja ei osanud arvatagi, et kuskil puude taga mõni koduke ilutseb.

Mõni hommik äratas meid hoopis politsei ja ütles, et randades ei tohi telkida, te va udupead... Ühel ööl, kui Apollo Bay rannas telkisime, tulid mingid noored purjus nolgid meid kollitama. Olime nagu koerad seal telgis ja üritasime mitte liigutada. Mei ei julgenud igaks juhuks häält teha, äkki oleks meid paljaks varastanud... Nii kahju, kardame endast nooremaid noorukeid. Võib olla olid minuvanused. Endavanuseid ikka voib karta. Endavanuseid võib ju ikka karta. Kui võimalus on antud. Mõned kõige crazymad seigad siia blogisse oma teekonda ei saa leia, sest muidu kärssaks teie ekraanikesed vist üles. Midagi peab ikka enda (ja Grete) teada ka jätma. Kui on juba see võimalus antud. 

Kui ma saaks valida ainult ühe oma lemmikkoha Austraalias, oleks see Palm Beach. Palm Beach on kurikuulus rand, mida tuntakse pigem kui Home and Away ranna nime all. See imeline paik asub Sydneyst 45km põhja pool. Palm Beachil veetsime me kokku peaaegu nädal aega. Me lihtsalt ei suutnud sealt lahkuda. Matkasime seal ringi ja avastasime ümbruskonda. Magasime mõni öö rannas lageda taeva all ookeanist paar meetrit eemal, sest niiii palav oli. Kuulasime terve öö ookeani kohinat ja vaatasime tähti. Tahan tagasi juu.. Palm Beachi läheduses asub hästi palju rikkurite (need on nende suvilad) häärbereid ja see koht on tõsiselt ilus ja puhas. Nautisime sealseid surfilaineid ja suplesime väga väga (liiga) hullumeelselt väga hullumeelsetes lainetes. Ühel korral õnnestus isegi vetelpäästjal meid päästma tulla ja noomis meid nagu väikseid titasid. Need lained seal on ikka metsikud. Lähed põlvini vette, ujud pool meetrit ja järgmine hetk üritad keset mitme meetri kõrguseid laineid ellu jääda ja mitte ära uppuda. Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis tegelikult seal ei ujunudki keegi, ainult surfati, nemad ju vanad ässad ja neil päästepaadikegi (surfilaud) varnast võtta. Aga me oleme kõik viiekesi liiga peata kanad, et ujumiskeelu silti märgata. Tahaks nii väga tagasi Palm Beachile minna. Õhtuti olid seal niiii ilusad päikeseloojangud, et minesta või ära. Ja ilmad olid nii soojad. Kõik oli lihtsalt nii perfektne. Appi tahaks sinna niiiii väga tagasi minna. Kasvõi korraks. PLEASE. Pilt minu lemmik kohas koos minu lemmik inimesega...

Peale roadtrippi läksime me kõik, viis präänikut, lahku ja igaüks jätkas oma teekonda. Grete läks Rainiga Taisse, Merka läks Melbourni ja sealt hiljem tagasi Perthi ning Maia läks kohe Perthi. Meie sõitsime Eliisega Griffithisse. Alguseaeg Griffithis oli tõsiselt kurb ja kõige raskem, sest ma ei osanud kuidagi ilma Greteta elada. Griffithis oli niiiii palav ja igatsesin ookeanit ja meie metsikut wildlifi. Griffith on väike linnake Ida-Austraalia sisemaal, NSW osariigis ja asub Sydneyst 600 km lääne pool. Pidime Griffithis mitu nädalat töö algust ootama. See ootamine ja passimine oli üpris tüütu ja raha aina kadus aga juurde ei tulnud mitte kuskilt. Peale paari nädala ootamise saime siiski tööga alustada. Töötasime Casella veinitehasesse, mis on suurim Austraalias. Tööriided olid nagu näha, pranzid :D

Casellas mulle alguses üldse ei meeldinud, nii raske ja keeruline tundus kõik. Ja see oli seal kõik nii teistsugune. Nii palju erinevaid inimesi ja niii üüratult suur territoorium. Väga raske oli alguses sellega harjuda. Aga juba paari nädala pärast ma armastasin seda tööd ja seda kohta ja neid inimesi ja oma sealset kodukest. Meie gäng seal oli nii mõnna lihtsalt, nii paljud enam-vähem meievanused (no eks ma olen ikka igal pool alati kõige noorem, ükskõik kuhu ma ka ei satuks, aga paljud seal olid 25 ringis, mis pole nii palju rohkem 20st...) backpackerid üle Euroopa. Tõesti, see oli üliülihea kogemus ja vinge mälestus. Väga väga mitmekülgne ja huvitav töö natuke utoopiliselt kõrge palgaga. Seal saab lühikese ajaga ja põnevat tööd tehes päris korraliku rahhi kokku korjata. Peale paari kuud töötamist võid kasvõi kuueks kuuks jalad seina visata, puhata ja ringi rännata. Griffith ise, inimesed seal ja töö said kõik meile nii koduseks ja sealt oli nii kurb ära tulla. Aga samas ju öeldakse, et lahkuda peabki kurb olema, siis oli kogemus seda väärt. Tegelt võib olla  ei öelda ka.. Aga miks ma ei võiks ise ütlusi välja mõelda? Kui juba võimalus on antud.

Griffithis käisime isegi kala püüdmas. Edutult. Selle sama nokamütsiga lüpsin ma lehmi ka. See nokamüts on nänud täpselt sama palju ilusaid kohti kui mu silmakesed ja ma kandsin talle isegi augukese sisse. Aga ma ei raatsinud seda ära visata, liiga lahe müts. Nüüd on ta juba teist kuud laevukesel, teel koju. Poleks pidanud teda ikka ära saatma, raisk. Tal jääb ju Vietnam nägemata....

Kui vasikate farmi mitte arvestada, oli mul kõikidest kohtadest kurb lahkuda. Vasikate maailmasse sukeldusin ma peale Casellat, kuid suutsin seal vaid 7 päeva vastu pidada. Võib olla sellepärast, et see palk tundus peale Casellat nii väike. Või pigem sellepärast, et vasikad hakkasid mulle nii närvidele käima või hoopis sellepärast, et seltskond oli seal minu jaoks niiii igav ja kuidagi vasikaline (ma ei tea, kas selline sõna eksisteerib, aga see tähendab seda, et inimeste eluks on vasikad) Või hoopis sellepärast, et need vassud ei saanud seal süüa piisavalt ja mul hakkas neist liiga kahju. Esimeses lehmafarmis olid vasikad kõik ilusad ja hästi toidetud aga seal olid nad nagu kriipsujukud. Või hoopis sellepärast, et ma ei saanud seal oma katkise käe tõttu korralikult töötada. Suutsin enda kätte täpselt üks paev enne vasikate juurde minekut katkise klaasiga korraliku augu lõigata ja kartsin, et õmblused tulevad vasikatega mässates lahti ja mingi bakter ilmub haava sisse ja mult amputeeritakse käsi otsast ära või suren maha. Edgar Savisaarele hüppas ka ju pisikese haava sisse lihasööjabakter ja jalg võeti nagu niuhti maha. Miks mulle ei oleks võinud see sama bakter kätte hüpata ja miks mult ei oleks võidud kätt otsast võtta. Kui juba võimalus on antud. Milles küssa. Okeiokei, lahkusin ikka kõikide nende eelnimetatud pisiasjade tõttu (lahkusin Edgar Savisaare tõttu, nali) ja mis siin ikka vinguda, igal pool ei saagi meeldida ja see oli huvitav kogemus omaette. 

Peale vasikaid suundusin minipuhkusele Sydneysse ja sealt edasi Melbourne, kus veetsin oma viimase kuu. Melbournes oli hästi lahe. Väga väga crazy. Natsa liiga crazy. Sain selle linnaelukese ka ära proovida. Suurlinnas elada on hästi tore vaheldus farmielule aga ma ei saaks ega tahaks siin rohkem kui kuu aega elada. Siin ma läheks liiga hulluks kätte ära ja ma kaotaksin lihtsalt kõik oma asjad ara. Ma arvan, et nädala aja pärast ei oleks mul vist enam seljakottigi. Ja kui ma veel nädala siin peaksin veetma, siis ma hakkaks hiina keelt ka õppima, et ennast mitte erakuna tunda. Muidu ma eelistan ikkagi farmielu. Kui käsi just paar päeva tagasi kokku õmmeldud ei ole ja kui kuskil mingeid suuri haavakesi pole. Palgad on linnades väiksemad, kui farmides, raha jällegi kulub umbes seitse korda rohkem. Mina ei tulnudki siia raha kogumise eesmärgil, sest teadsin, et ei suuda linnas raha koguda ja tahtsin lihtsalt pidutseda ja linnavurle elu nautida. Aga tõeline respect neile, kes linnas töötades raha säästa suudavad. Väga tublid. Mina ei oska. Kuu ajaga said vist küll kõik klubid-pubid-baarid-kasiinod külastatud ja totakaid pilte sai tehtud rohkem kui vaja.

Vahel lõpetasime isegi põrandal. Vahel mäletasime, miks, tavaliselt aga mitte.

Asiaate nägin vist korraga terve elu eest ette ära. Mul ei ole  asiaatide vastu midagi ja las nad elavad ja on ja teevad oma toimetusi, aga hästi vähekene närvidele käivad ikka. Nad lihtsalt koperdavad ja kõnnivad niiiii aeglaselt, teevad meetris umbes 50 pilti ja ma pean hoolega jälgima, et neile peale ei astuks või neid lihtsalt maha ei niidaks. Nad on nii pisikesed ja nii aeglased. Tööl on nad küll nagu masinsipelgad, megasuperultrakiired, aga tänaval ringi tuiates nagu peata aegluubis miniolendid. Aga muidugi on nad ka kindlasti toredad. Lihtsalt nad ei lase ennast väga tundma õppida, kuna neil oma maakaaslasi siin nii palju, et nad ei tunne väga vajadust teistega suhelda. Sellepärast on neil ka üldiselt nõrk inglise keel ja võõrastega suheldes on nad hästi tagasihoidlikud ja arad. Aga nad on alati heasüdamlikud ja lahked, üldiselt ei laaberda ega räuska. Head inimesed. Hästi kahju neist. Kõige naljakamaid Hiina mutte maailmas, kellele ma hostelis lennupileteid ostsin, ei unusta ma küll mitte kunagi. Täiesti hullumeelsed mutid, mu lemmikud :D

Melbourne meeldib mulle suurlinnadest kõige rohkem. Järgneb Perth, seejärel Adelaide ja viimane on Sydney. Samas on Sydney ooperimaja ja Darling Harbour üks ilusamaid paiku, mida kunagi näinud olen, aga kesklinn ja kõik muu on selle täiesti vastand.

Kõik on nii kiire kiire kiire, kõik jooksevad kuskile ja seal peab nende asiaatidega veel eriti ettevaatlik olema (et neile peale ei astuks). Autoga on seal peaaegu võimatu sõita, eriti lennujaama ja kesklinna vahel. Pärast maksad tollimaksu kümme korda rohkem kui bensiini eest ja pealekauba saad iga kord kesklinnas sõites närvivapustuse, sest see liiklus seal on, OH MY GOD, kirjeldamatu. Brisbane jäi nägemata, aga ehk jõuab veel kunagi? Kuigi ma kahtlen selles väga. See lõbu siin on kodust liiga kaugel (aajah, kui miljoni võidan, siis ikka). Kui võimalus on antud, miks mitte.

Ma olen praegu täiesti seitsmendas taevas, sest mõtlen selle 9 kuu peale ja ma ei teeks mitte midagi teistmoodi. Nii nii tore oli kõik. Kõik kaotatud asjad loomulikult tahaksin endale tagasi ilmutada. Niiet, olen siiski kuuendas taevas. Kui kõik asjad tagasi saaksin, oleksin seitsmendas. Ma igaks juhuks ei julge kõiki (mitte ühtegi) kaotatud asju üles loetleda, muidu saan veel kodus tutistada....Aga samas, keda need asjad ikka õnnelikuks teevad. Ja üldsegist, kui ma seitse päeva ühe kaotatud asja pärast nutaksin, siis ma vist nutaksingi terve elu. Ei viitsi ju. Miks ma ei võiks lihtsalt uusi asju osta, kui on võimalus antud. Minu elu moto: töötan selleks, et kaotatud asju tagasi osta. Päris lõbus. Aga siiski, vaatame seda kõike ikka positiivselt: mitte ühtegi korda ei jäänud meil palk saamata ja mitte kordagi ei pidanud vastu tahtmist liiga kaua töötu olema, mitte kordagi ei pidanud ennast räbalaks töötama ja mitte kordagi ei pidanud tundma, et meiega käitutakse halvasti. Kõik soovitud kohad said nähtud ja lahedaid inimesi kohtasin isegi rohkem kui lootsin. Mitte midagi ei pea kahetsema ja mitte midagi ei teeks teistmoodi. Niiet, keda need kaotatud asjad selle kõige kõrval ikka huvitavad. Naljakas. Thank you, jumal. Ma arvan, et mind valvab taevas ingel. Thank you, ingel. Aga mõni inglike voiks mu asju ka valvata, see oleks veel kõige toredam. Ma ei imestaks, kui ma varsti diivani või teleka ära kaotan. Aga, peagi valvavad loodetavasti meie asju juba nutinööbid - http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/kaotatud-asju-aitavad-leida-nutinoobid?id=71450165 Mis siis jargmiseks? Nutitrukid? Nutitõmblukud? Huvitav.

Soovituseks teistele Austraaliasse tulijatele soovitaksin olla eelkõige julge (mitte liiga julge Palm Beachi surfilainetes ujudes) aga ettevaatlik, mitte liiga pirtsakas töö ega elukoha (farmis töötades kedagi päris euroremonditud häärberid ei oota, peab ikka natuke vähemaga arvestama). Meil vedas lihtsalt väga alati oma elamistega. Ole alati aus iseenda ja teiste vastu ja avatud uutele katsumustele. Kui midagi ei meeldi, tule ära ja otsi parem koht. Vastu tahtmist pole ka eriti mõtet kuskil olla, Austraalia on selleks liiga suur ja ilus ja täis miljoneid erinevaid kohti, kus on hea ja meeldiv olla. Ma arvan. Kullamägesid siin Austraalias kedagi loomulikult iseenesest ei oota ja kandikul töökohti ka ei serveerita, aga kui natuke vaeva näha ja pingutada, siis saab siin ilusti hakkama, elu on lihtne ja ilus. Samas esimene töökoht serveeriti meile küll suhteliselt kandikul, paar facebooki sõnumit ja oligi töö olemas, ega me selle jaoks midagi otseselt tegema küll ei pidanud. Teiste töödega pidi natuke rohkem vaeva nägema ja Casellaga pidi veel next level takistustest üle hüppama aga see oli seda väärt kah. Kõige tähtsam on teha endale reisikindlustus, muidu võid haiglasse sattudes pikali kukkuda. Mitte, et keegi eeldaks, et ta haiglasse satub aga alati on parem karta kui kahetseda!! Hoidke oma asjadel silma peal (soovitan teistele seda, mida ma ise teha ei oska) ja üritage vältida pimedas autoga sõitmist (eriti WAs). Muidu on nii känksidel kui teil endal kui ka autol ai ai ai. Üks känks hüppas meie falconile külje pealt sisse, lasi täiega parkouri üle katuse ja maandus tagurpidi saltoga teele ja hüppas rõõmsalt edasi....Täielik Super Mario. Aga ega kõik känksid ka Super Mariod ei ole. Ärge jooge liiga palju viina ja rummi, jooge gooni (neljaliitrine pakivein, mida joovad KÕIK backerid). Lõppude lõpuks hoiate gooni (täielik solk) juues umbes seitse korda rohkem raha kokku.

Ma võin öelda kindlasti, et see oli siiani kõige lahedam aeg mu elus, aga nüüd on see läbi ja ma ei usu, et siia tagasi tulen. Kõike head ei saa ka lõpmatuseni. Nüüd tahan koju. Ja ülikooli. Kaks aastat tagasi ma seda kohe üldse ei tahtnud. Tahtsin ainult ära. Ja just selleks mulle neid kahte 'vaba aastat' keskkooli ja ülikooli vahele vaja oligi. Et näha ja avastada ja tarzanlikku wildlifi elada. Iirimaal elades midagi väga tarzanlikku ma küll ei kogenud aga siin Austraalias ikka piisavalt :D Kadestan neid, kel kohe peale keskkooli soov edasi õppida on ja üritan õigustada ennast, et igaühel seda pole. Ma olen tõsiselt õnnelik, et see oli siiani kõige lahedam aasta mu elus. Südames loodan ja teen kõik selleks, et saaksin iga järgnev aasta seda sama öelda. Võib olla päris elu viimaselt aastalt ma ei ootagi, et see koige lahedam oleks, aga kõikidelt eelnevatelt kuni viimaseni ikka...Nautige ikka elu. Ja kuulake ikka oma südame häält. Ega see ütlus, et noorus on ilus aeg, niisama välja mõeldud pole. Ongi ilus. Kui seda endal vaid näha lased. Anna alati rohkem, kui vastu võtad, nii lõpetad sada korda õnnelikumana. Andmisrõõm on ju ikka kordades suurem kui saamisrõõm ja see on isegi siilile selge. Ära kahetse oma vigu, vaid õpi neist. Ole tänulik selle üle, mis sul on ja ära nuta taga seda, mida sul pole. Ära unusta olla alati tänulik ja mis kõige tähtsam, naudi elu!! Sest siin on seda nii lihtne teha!! Ja Eestis ei ole see sugugi mitte raskem! Loodetavasti. Aitäh teile kõigile, kes te selle Austraalias veedetud aja nii lahedaks tegite! Eriti Grete, Eliise, Merka, Maia, Kristel thank you love you.

Vsjo. Naeratage ja maailm naeratab teile vastu. Võib olla. Ma ju ka ei tea..........

Järgmine postitus aga juba Vietnamist!! Enne veel vaja see kohutavalt pikk ja tüütu lend üle elada, millele mõeldes juba praegu külmavarinad tekivad. Gretekesel on see teekonnake Hanoisse kolm korda hullem ja pikem. Ta, vaeseke, peab Moskvas 20h passima ja uut lendu ootama. Lennujaamast ta ka väljuda ei saa, sest selleks oleks viisat vaja. Karm elu, raisk. 20tunnisele ootamisele järgneb tal 11tunnine lend Hanoisse. Hmm, ma kahtlen kas ta Vietnamisse jõudes ikka täie mõistuse juures on. Ole ikka, please. Kuu aega kuumas ja palavas ja niiskes Vietnamis saab olema vist üks päris huvitav kogemus. Loodame, et saame seal sajaprotsendilise õhuniiskusega riigikeses ikka vahelduseks natsa hingata ka. Võib olla oleks targem hapnikuballoonid kaasa võtta. OMG KAS SEE ON UNES VÕI ILMSI PRAEGU, MA NÄEN ÜLEHOMME GRETET!!!! Grete nägemise nimel ma võiks kasvõi nädal aega järjest lennata ja niisket õhku hingata. Kuidas sai üldse jumal mulle nii laheda(d) õekese(d) kinkida? Я не понимаю. For the hundredth time, СПАСИБО!!!!

Mul on südamest hea meel, et ma ei pea enam pooled oma päevadest facebookis ja skypes istuma. See on juba ebanormaalne. Sõrmed on igaks ohtuks krampis ja ma vist võiksin kiireima trükkija võistlustele minna. Harjutamine teeb meistriks, you see?

Ja lõpetuseks minu lemmik lugu kahest hundist. Hoidke see looke endaga alati kaasas ning kus iganes te ka poleks ja mis iganes teiega ka ei juhtuks, ALATI, toitke positiivset!!!

Indiaani vanaisa istub lastelastega lõkke ääres ning jutustab neile loo: lapsed, meie kõigi sees elab kaks hunti. Üks hunt meie sees on kuri, õel, kade, pahatahtlik, halvustav, kritiseeriv, arg. Täis negatiivsust. Ja teine hunt meie sees on rõõmus, soe, lahke, hooliv, heasüdamlik, õnnelik, julge. Täis positiivsust. Mõlema hundi vahel käib päevast päeva igavene võitlus. Vanaisa jääb vaikseks ning üks lastelastest küsib: "Aga vanaisa, kumb hunt siis võidab?" Ja vanaisa vastab: "Võidab see hunt, keda sina rohkem toidad".

PEACE

Aplaus teile, kes te selle romaani lõpuni lugesite, tõsiselt tublid olete... 

(Käsi jälle täiesti krampis) 

Adios Eliise (teist korda), elagu töö ja vile (ja uued beebisõbranjed)

haluuuu

what's up guys?

Eliise ongi lännu Austraaliast :( Aga pole hullu, ta tuleb veel siia tagasi oma teist aastat nautima. Mina tahaks ka nii väga siia jaada. Aga koju tahaks veel rohkem. Tahaks kahes kohas korraga olla. Tahaks topelteksisteerida. Äkki peaks jõuluvanale kirja saatma, ta oskaks mind ehk topelteksisteerima panna.

Hästi toredad olid meie kaks nädalat Melbournes. Ilmapoiss mängis meiega alguses jääkuningannat aga nüüd on ta juba taitsa chill, päike paistab ja elu ongi kohe lill. Ega me siin väga midagi ekstreemselt lahedat ei teinudki selle kahe nädalaga, puhkasime ja pidutsesime, laristasime raha ja nautisime niisama elu. Käisime St. Kildas (väike hasti armas hipilik ookeaniaarne külake, Melbournist 7km) piknikku pidamas ja pingviine külastamas. Päris naljakad teised on need pingviinipoisid seal. Piiluvad ja vahivad totu näoga otsa, hästi armsad. Piul kaisime ka mitu mitu korda, klubides-pubides-baarides, neid on siin küll jalaga segada. Isegi kasiinosse jõudsime. Võitsime isegi. See kasiino on siin üldse omaette elamus. See on neljakorruseline (vist? võib olla viiekorruseline) kasiinokompleks, koos kino ja mitmekümnete restoranide-baaridega. Nagu Las Vegases oleks. Mitte, et ma seal käinud oleks... Ülifancy ja äge on see igatahes. Muusika on seal nii kaasakiskuv ja õhus on täielik peolõhn, et inimesi ikka seal sees kauem hoida ja nende raha rohkem süüa. Päris paljusid mutikesi on ka seal masinate taga piilumas näha, vajutavad aina nuppu ja hakkavad siplema, kui näevad, kuidas masin nende raha lihtsalt ara sööb. Me seal kaua ei olnud. Igaks juhuks. Ühe korra juba võitsime, ega teist korda enam vist ei võidaks ka. Ma tegelt võitsin kaks korda, pean vist ikka kolmandat korda ka minema. Kolm on ikkagi kohtu seadus.... Loota ju ikka voib. Lootus on küll lollide lohutus aga ma ei ole LOLL. :D

Üks paev käisime Fitzroys, see on selline retrostiilis linnaosa Melbourni külje all. Terve peatänav on hästi mõnusaid baare-pubisid-restorane täis ja kõik on väga hipilik ja mõnus. Melbourne on üldse vaga euroopalik oma trammiteede (Melbourne on ainuke linn Austraalias trammiliikluse ja H&M poega) ja euroopalike kaubanduskeskuste ja tänavatega. Kui ainult inimesi arvestada, siis pole siin midagi euroopalikku. Elaks nagu Hiinas. Siin elab 4 miljonit inimest aga ma usun, et vahemalt umbes pooled neist on asiaadid. No tõesti vahel on trammis umbes 90 asiaati ja 1 mina. Neil on siin oma Chinatown, kus on loomulikult kõik tänavasildid ja poodide-söögikohtade nimed ainult Hiina keeles. Kesklinnaski on näiteks pangas panga nimi ka hiina keeles välja kirjutatud. Ajuvaba. Nad on nii pagana kiired töötajad ka, kiiremad veelgi kui masinad. Ja pealekauba on nad veel nii nii vähenõudlikud, 12 dollari eest tunnis pole neil probleemi töötada. Ja selleparast on ka meil, eurooplastel, palju raskem, sest tööandjad teavad, et tööotsijaid on nii palju ja nad saavad palgaga manipuleerida. Ütlevad, et kui sa sellise palga eest töötada ei taha, on mul ukse taga sada hiinlast, kes tahavad. Appi neid on siin ikka nii palju. Aga kuskil nad peavad ju elama ka, köik nad ometi Hiinasse ara ei mahu. Üksteise kukil on ka natuke nadi elada, siinne elu on neile täielik paradiis. Meie toakaaslane, Hong Kongist pärit poiss rääkis nende sealsest elust. Ta ei saanud koju ülikooli minna, kuna ühele kohale kandideerib 102!!!!! inimest ja elutempo on nii kiire, et hea kui hingata jõuad. Koik mõtlevad ainult rahast ja üritavad üksteisest paremad olla. Loolumulikult ei saa ühe inimese juttu tõepahe võtta, aga ma usun, et see elu võib seal tõesti päris kirev olla. 

 Vasakul Fitzroy Street ja all Commonwealth panga nimi Hiina keeles....... Tänav on jumala sügisene, puudelt juba lehed langevad ja puha..... Paha paha.

Eilne õhtu oli meil ka siin päris kirev Eliisega. Istusime paljudes hästi mõnusates baarides jõe ääres ja olime seal nii kaua, kuni meid sealt välja visati. Siis läksime teise baari ja olime seal nii kaua kuni meid sealt välja visati... Ja nii edasi, kuniks kõik baarid kinni olid pandud... Eliise läks hommikul vara lennukile, ma loodan et jõuad ikka ühes tükis elusalt ja tervelt Mumbaisse!! Tunnen sulle toesti kaasa. Lendamine on niigi nii ebamugav, pohmjeelaga on see aga topelthalb. Aga vahemalt oli meil tore meeldejaav viimane ohtu!!!

 

Mina koperdasin ka kuidagi tööle hommikul... Töötan nüüd lausa kahes kohas. Esmaspäevast reedeni töötan kohvikus, mis asub hostelist kahe trammipeatuse kaugusel.Valmistan seal hommikuti wrappe ja võileibu, salateid ja kohvisid, mahlu ja lõigun tomateid-kurke-sibulaid, teen kastmeid ja määrdeid ja võtan-viin tellimusi lauda. Hästi lebo ja lihtne töö on, mis seal kohvi voi wrapi valmistamises ikka keerulist saab olla. Proovipäeval öeldi mulle, et teised proovipäevalised nii palju ei naeratanud, nii et nad pidid minu palkama. Vahel ikka on kasu ka naeratamisest :D Töökaaslased on kõik liibanonlased. Töökaaslaseid on kohe eriti palju, 3 lausa :D. Ülemus (kokk), ülemuse vend ja ülemuse naine. Kõik on 50+. Ma ei tea, mis värk mul nende muttidega toimub, igale poole, kuhu ma ka ei satuks, leian ma mutid. Aga muttidega on jumala lõbus. Need liibanonlased on jumala lahedad ja temperamentsed, ma tean juba kõike nende perest ja suguvõsast ja nemad minu elulugu. Tore on seal. Aga kolme nädala pärast peavad nad siiski uue proovipäevalise leidma...

Reede ja laupaeva õhtuti töötan pizzarestoranis St. Kildas. See on hästi lahe, mõnus restoran ja pizza on seal lihtsalt NIIIII HEA. Pizzasid ma seal ei tee, võtan nii telefonitsi kui ka mitte telefonitsi tellimusi vastu. Telefonitellimusi on raskem vastu võtta, sest kui pizza tellitakse koju, pean tellimuse ja aadressi üles kirjutama. Aga mõnel on selline aktsent, et proovi vaid tast aru saada. Vuristab oma tellimuse uhe lausega ette ja arvab, et ma suudan 1 sekundiga koik ules kirjutada.. Näost näkku rääkides pole probleemi aga telefonis on natuke naljakas. Siiani pole veel õnneks ühtegi aadressi valesti sisse toksinud, loodan et ei toksi ka. Pizzarestos meeldib mulle rohkem töötada, sest seal on nii kiire, et aeg lausa lendab. Kogu aeg on üks kõne teise järel ja hästi pingeline on. Ülemus on hästi närviline ka, kui pizzategijad liiga aeglased on, siis karjub ja närvitseb seal nii et ihukarvad on püsti. Mulle meeldib selline töö palju rohkem, kus on kiire ja pingeline, seal kohvikus ma võiks vahepeal kasvõi tukkuma jääda. Pigem saaks soimata kui passiks leti taga... Siis saaks vahemalt vastu soimata. Aga kui keegi mindd ei soima, ega ma siis lampi ise seal ka tomblema ei saa hakata. Peangi seal leti taga tukkuma ja elu ule jarele motlema... Muidu siin Melbournis on suht mõttetu sügisel-talvel, sest ilm on niiii külm ja tööd on väga raske leida. Turiste on vähe ja tööd veel vähem. Mul vedas lihtsalt väga, et töö(d) sain. Minu CV muutus ka peale igat tookuulutust. Uhes CVs olin terve elu wrappe ja voileibasid valmistanud ja teises CVs olin juba kolm aastat pizza restoranis pizzasid keerutanud ja telefonitsi tellimusi vastu votnud... Kuidas nende koikide valedega hiljem hakkama saada, on juba minu enda probleem.

Süüa ma endale õnneks ostma eriti ei peagi. Reedeti ja laupaeviti saan tasuta pizzasid ja esmaspäevast reedeni tasuta salateid ja wrappe. Mis nii viga elada... Tatart pean ikka ostma, seda tasuta ei saa. Tegin täna tatart (siin on üks Poola pood, kust tatart ja muud kraami leidub) hakkliha-seenekastmega OMG kui hea tuli. Pakkusin oma Uus-Meremaalasest toakaaslasele ka, ta pidi pikali kukkuma ja oli nii vaimustuses sellest toidust. Plaanisin umbes nadal aega seda toitu syya, aga kahjuks soime koik ara.... 

See papike on minu sober. Ta on lihtsalt niiiiiiiii armas ja siiras, et ma kohe pean talle alati paar kopikakest poetama, kui tast mööda kõnnin. Tal on kogu aeg suu kõrvuni ja ta on lihtsalt niiiiiiiiii tore taadike. Hästi armas.

Eile oli mul paris lõbus ohtupoolik raamatukogus. Mangisin oma uute sõbrannadega (4aastane Emily ja 5aastane Ashley) peitust.... Ma hakkasin eile Emilyga rääkima, sest ta oli lihtsalt niiiiiiiii armas. Ülisuurte kutsikasilmadega ja punupatsikesega. Ta kutsus mind peitust mängima, ta just peitis end riiuli taga Ashley eest. Ma ei saanud ära ka öelda, kuna ta oli niiiiii armas lihtsalt. Ja nii me seal mängisimegi peitust umbes 20 minutit. Raamaturiiulite vahel. Täiskasvanud inimesed ja nende ema seal kõrval vaatasid vist küll, et ma olen täiesti ohhoo peast, tulen raamatukokku peitust mängima... Nii armsad on ikka väiksed lapsed, ma ei suuda. Tänaval on niipalju väikseid beebiasiaate kärudes ja vankrites, OMG ma tahaks iga kord pikali kukkuda kui armsad nad on. Ma vist kirjutan seda juba igas postituses, aga igatsen niiiiiii väga Sebastianit. 

Sebsupoiss ja mina kolm aastat tagasi. No vaadake lihtsalt, kui armas poisiklõmmike. Appi, Anneli ma ei suuda Sebsu vennakese sündi ära oodata. Ja Stella, sinu tütrekest. APPI sügiseks olen juba kolmekordne tädi ja saan kolme lapsekega korraga tegeleda CANT WAIT, help please. 

Üldse täiesti teine jutt, aga ma sain täna niiii suure megafaili osaliseks. Tahtsin poest siidrit osta, aga poemüüja kohe üldse ei uskunud, et ma 20aastane olen. Näitasin talle oma passi, ega ta mind enne poest sissegi ei lasknud. Uuris ja puuris seda passi ja ütles, et ma ei saa ometigi 20aastane olla. Lausus, et olen max. 16. Hakkasin täiega naerma ja ütlesin, et ta pole ainuke, kes nii arvab ja näitasin oma juhiloa ja ID kaardi ka ette. Rohkem dokumente mul lihtsalt ei olnud ette näidata :D Kolme dokumendi peale ta ikka lasi mul need siidrid osta ja vabandas, et mind nii nooreks pidas. Ma kiitsin teda, et nii korralikult oma tööd teeb. Selle peale läks ta nii ekstaasi, et andis mulle ühe pudeli veini tasuta kaasa....Ma pole küll suurem asi veinisõber (eriti peale Casellat, no ei suuda kohe juua seda veini) Aga eks kulub marjaks ära ikka.. Ma vist ei tohi heleroosat pusa ega punupatsikest korraga kanda, näen välja nagu 14... 

Grete ja Rain teevad mootorrattajuhi lube NIII LAHE. Kuna nad ise blogi ei pea, siis pean nende uudist ise jagama :D Kimavad linnas ringi motikaga ja sõiduõpetaja sõidab autoga taga ja annab neile raadiosaatjasse juhiseid. Teevad platsil slaalomeid ja igasugu raskeid pöördeid. Nii lahe, ma vist kukuks kohe maha sealt motika otsast. Loodan, et saate suveks ikka tehtud, saaks motikaga mööda Eestimaad ringi kimada!!!! Ikka saate, miks ei peaks.

Kõik, vsjo, minu uued sõbranjed juba ootavad. Peitusemäng alaku. Hiljem liitun Kristeli ja Kristiiniga, nad vist on juba kasiinos. Täna on seal bingoõhtu. Ehk näkkab jälle. Kui ei näkka, pole ka midagi, seal on niisama ka lahe ringi tuuseldada. Magama peaks täna varakult minema, homme ei viitsi küll jälle neid wrappe täiesti lödide käte ja tühja peaga teha. Täna tulid need wrapid mitte just kõige isuäratavamad... Voodi on siin nii mugav,  üldse kohe ei saa üles hommikul vara sellest printsessivoodist. See on peaaegu sama mugav, kui esimeses lehmafarmis, aga mitte päris nii mugav. Seal ma ainult magada tahtsingi, sest mu kuningavoodi oli nii mugav lihtsalt. No koduvoodiga ei anna muidugi mitte ühtegi voodit võrrelda, aga väga väga mugav on see siin siiski. Magan nagu beebi, ei kuule ühtegi piuksu ma seal lärmakas toas. Poole öö pealt koperdatakse tuppa ja hakatakse kõva häälega rääkima, aga ma seda ise kuulnud ei ole, sest magan nagu nott. Ainult teine toakaaslane vingub, et ei saa magada. Mul on natuke peinlich ka, kui ta mulle oma unetust kurdab, sest kui mina keset ööd tuppa sisse sajan, siin on hea, kui seinad terveks jäävad. Kolistan alati uste ja kõigega nii kõvasti, koperdan omaenda asjadele otsa, ma kohe ei oska muud moodi. Midagi ikka alti kukub maha ja millegi otsa pean ikka alati koperdama. Eile öösel astusin kõrvaklapid katki........................

Kõik vsjo plikatirtsud ootavad juba, peitusemäng alaku... Ei viitsi eriti siin küll peitusetseda,  aga max. 5 minutit ikka võib.

Tsauuuu olge tuplad. Tahaks tupla shokolaadi